Nii ammu oli see. Ometi oli lugemine minu meelis tegevuseks lapsepõlves ja natuke edasi ka.
Ühel hetkel mul aga ei olnud enam raamatute jaoks aega. Aina on vaja kuhugi tormata, midagi teha, midagi jõuda kuni uni mind voodisse murrab. Järgmisel hetkel suutsin oma päevadesse mahutada raamatuid õppekirjanduse valdkonnast. Siiski peab tunnistama, et see on edasiminek.
Mihkel Raud ütles, et inimese lugemus paistab välja. Mulle mõjus see lause äratavalt. Ei tea miks aga mulle on kuidagi oluline kuuluda lugevate inimeste hulkka. Loodetavasti paraneb selliselt mu eneseväljendusoskus ja ehk ka kokku- lahku kirjutamine ...
Igatahes sattus minu kätte noore Prantsuse kirjniku Clélie Avit`i teos "Ma olen siin".
Lugu räägib õnnetuse tagajärjel koomasse sattunud noorest naisest Elisest, kelle ainsaks toimivaks aistinguks on kuulmine. Õnnetuseks aga ei tea seda kogu ülejäänud maailm. Ühel päeval sattub Elise palatisse noormees, kes eneselegi arusaamatutel põhjustel hakkab regulaarselt naist külastama ning ühel hetkel jõuab ausaamisele, et see vaikivana haiglas lebav naine on muutunud tema muusaks ja elu mõtteks.
See lugu liigutas mind sedavõrd, et ei suutnud lugemist lõpetada enne, kui raamatu kaanest kaaneni läbi olin lugenud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar